Esimest korda avaldatud 10. septembril 2018 minu eelmises blogis (liisapool.ee)
Kui Liisa esimest korda Refreshile jõudis, oli see juba kolmel korral toimunud. Saan nüüd kinnitada, et see on tõesti igati eeskujuliku korraldusega ühepäevane konverents. Ettekanded toimusid paralleelselt kolmel laval: Product, Front-End Development ja Design, nii et terve tootetiim saab osaled ja enda huvist lähtuvalt lavade vahel liikuda.
Kuulasin peaaegu kõiki Product lava ettekandeid. Vahele jäi vaid Rebekah Muelleri (Audible) ettekanne, sest tegin kõrvalepõike Liga Letina (UX Riga) juhendatud Experience Mapping töötuppa.
Konverentsid on oluline koht, kus enda valdkonna inimestega kokku saada ning uue motivatsioonilaenguga akusid laadida. Ettekanded tuletavad meelde ideid, mis on varemgi peast läbi käinud ja koos „ühel hetkel teen“ lubadusega oma aega ootama jäänud. Sekka sähvatab ka täiesti uut infot ja vaatenurki, mille peale varem ei olnud mõelnud. Nii selgi korral. Teen siin mõned pistelised väljavõtted konverentsikonspektist. Suuremad ampsud vajavad eraldi kirjutamist.
Tagasipöördumine „Miks?“ juurde
Ikka see vana hea „Miks?“, millest kõik algab ja milleni kõik teed tagasi viivad. Tash Willcocks (Hyper Island) alustas konverentsi sellest rääkides ja sama mõte käis läbi veel mitmetest teistest ettekannetest. Kas me ikka alati saame päriselt aru, miks me midagi teeme?
- Tegeliku põhjuse tuvastamiseks võta ette 5x Miks? strateegia ja puuri juurteni.
Häälepõhised kasutajaliidesed
UX Tartul räägiti samast trendist – chattimine on vanakool, tulevik on häälepõhiste kasutajaliideste päralt. Nara Kasbergen (NPR) tõi välja, et nüüdseks on juba 18% ameeriklastest kodus mõni häälepõhine nutiseade (a la Alexa, Google Home jt). Lisaks privaatsuse küsimustele ja laste kasutusse sattumisele tõi Nara ühe tähelepanu vajava teemana välja soo-teema. Valdav enamus hääl-assistentidest on naispersoonad, millele on aga väga teravalt tähelepanu pööratud ning ettevõtted teevad pingutusi, et võrdsust luua. Ka Telias katsetatav vestlusrobot kannab naisenime Mia (Minu Isiklik Abistaja), kuigi tema vastustes puudub igasugune soospetsiifilisus. Publikust kõlas küsimus „Who cares?“. Ma ootan igal juhul seda aega, et erakordselt pädevad naisterahvad ei peaks tõsiseltvõetavuse huvides nullklaasidega prille kandma. Näen siin võimalikku seost.
Arvud ja sõnad käsikäes
Dmitri Pivovarov (Taxify) jagas konkreetseid näiteid Taxify äppi uute funktsionaalsuste testimisest. Uus funktsionaalsus lastakse laivi alati esmalt testgrupi peal, kelle tulemusi mõõdetakse ja kõrvutatakse kontrollgrupiga. Pärast statistilisi näiteid jõudis Dmitri kokkuvõttes järelduseni, et statistikat tuleb kasutada koos intuitsiooniga. Ma laiendaks seda edasi ja ütleks, et mitte üksnes intuitsiooniga, vaid kvalitatiivsete uurimismeetoditega. Andmed (data) ei tähenda üksnes numbreid, vaid ka kasutajate suulist tagasisidet.
Alexandra Lung (Pivotal Labs) rääkis enda õppetundidest tootejuhina. Kokku oli tal neid seitse, ent välja toon neist hetkel ühe: Be data driven ehk lähtu andmetest! Andmetega on kehvasti siis, kui neid on liiga vähe ja ka siis, kui neid on liiga palju ning nendes pole enam võimalik orienteeruda. Alexandra tutvustas ideed data-workshopist, mille eesmärk on aidata tiimi edasi olukordades, kus andmeid ei ole. Leian, et see kehtib ka vastupidises olukorras. Oma olemuselt on tegemist koosolekuga, mille käigus otsitakse vastused neljale olulisele küsimusele.
Data-workshopi struktuur:
1. Mida me soovime saavutada?
2. Milliseid andmeid meil selle jaoks vaja läheb?
3. Kuidas me need andmed saame?
4. Kuidas kogutud andmed aitavad meil saavutada samm-sammult (iteratiive way) soovitud eesmärki?
„Ei, sest…“
Kevin O´Donnell (Nitro) õpetas klientidele „EI“ ütlema. Klientide tagasiside on üks andmete vorm, mille puhul kehtib samuti eelpoolmainitu: on halb, kui seda ei ole ja kehv, kui seda on hoomamatult palju. Tagasiside-üleküllus on aga igati positiivne probleem mida omada. Sellest tuleb suuta lihtsalt oluline välja filtreerida ja ülejäänule väga teadlikult hüvastijätuks lehvitada. Edukas strateegia seisneb otsustamises, mida mitte teha. Mõjuva ei-ütlemise juurde kuulub ka põhjendus, miks otsustati seda konkreetset kliendi soovi mitte täita. Sel moel on tegu läbipaistva ja selge ootuste juhtimisega.
Tootele uue funktsionaalsuse lisamine on sarnaselt kodulaenule endale uue pikaajalise kohustuse võtmine. Lisaks arenduskuludele tuleb arvestada ka ülevalpidamise ja juurutamisega kaasnevaid kulusid, lisaks ka alternatiivkulu – midagi muud jääb selle arvelt alati tegemata.
Uurimistulemuste jagamisest
Kõige rohkem ootasin Laurissa Wolfram-Hvassi (MailChimp) ettekannet, mille algusest jäin paraku ilma. Peamise idee sain siiski kätte – uuringud on kui toode ja uurija on tootejuht. Laurissa teemaks oli uuringutulemuste efektiivne jagamine suures organisatsioonis. See on teema, mis mind arusaadavatel põhjustel vägagi kõnetab ning väärib mitut eraldi postitust. Kindlasti need ühel hetkel ka tulevad. Seniks kaks ideed:
- Kalendris tegevuste eristamine värvikoodidega – seni olen eristanud üksnes „tööaega“, kasutajatestide läbiviimist ja placeholder-aegu, kuhu ma testimisi planeerin. Kasulik oleks nähtavalt välja tuua aeg, mis on planeeritud pikemat perspektiivi silmas pidavatele tegevustele, millest muidu on kerge loobuda ja neid millegi kiireloomulisemaga asendada. Oluline vs pakiline vastasseis.
- Laurissa rõhutas, kui tähtis on olla teadlik enda kallutatusest. See vajab aga kõrvalpilku, mida pakub teiste researcheritega enda meetodite ja tulemuste üle arutlemine. Kui teisi UX researchereid organisatsioonis rohkem ei ole, siis on seal kindlasti keegi teine, kellega arutamine aitab täita seda sama vastastikuse peegeldamise funktsiooni. Enda subjektiivsuse minimeerimise soov on üks väga oluline komponent, mille tõttu ma pean väga oluliseks, et tellijad jälgiksid kasutajatestimisi video vahendusel ja oleksid „toormaterjaliga“ kursis.