Esimest korda avaldatud 24. mail 2018 minu eelmises blogis (liisapool.ee)
Jagan mõningaid mõtteid, mis 18. mail UX Tartu konverentsil kõnelejate ettekannetest kõrva jäid. Kokkuvõtte algus on eelmises postituses.
Siri Johannson – “Beyond the screen: How digital ideas are shaping our physical world”
Siri on Spotify interaktsioonidisainer, kes tegutses enne digitaalsete toodete juurde liikumist hoopis tööstusdisaini valdkonnas (industrial design). Kui varem mõjutas füüsiliste toodete kogemus seda, kuidas disainiti digiteenuseid, siis nüüd on hakanud digikogemus vormima füüsilisi tooteid. Tooted on dematerialiseerunud ja liikunud äppide kujul nutitelefonidesse. Enam ei ole otseselt vaja füüsilisi kalkulaatoreid, äratuskellasid või kalendreid, sest kõik on kasutatav nutitelefoni rakendusena. Tooted muutuvad aina enam teenusteks, mida ei ole vaja ise füüsiliselt omada, piisab regulaarsest teenustasu maksmisest. Philips müüb näiteks valgust kui teenust.
Materiaalse toote puhul on oluline, et see sobiks hästi kätte, ent digitaalse toote puhul on oluline selle sobivus kasutaja mõtetega/vaimuga (mind). Siri mainis, et tarkvara peaks õppima ja arenema koos selle kasutajaga, nii nagu seda teeb näiteks Spotify, õppides aja jooksul aina paremat muusikat soovitama.
Ettekandes kõlanud:
raamatusoovitus: “The Inevitable” (2016) – Kevin Kelly. Raamat, mis kirjeldab 12 tehnoloogilist suundumust, mis hakkavad kujundama järgnevat 30 aastat.
artiklisoovitus: “Why Software is Eating the World” (2011) – Marc Andreessen.
Brett Astrid Võmma – “How interns influence UX thinking”
Brett Astrid rääkis, kuidas Pipedrive on juba kolm aastat suvise praktikaprogrammi kaudu endale tulevasi disainereid koolitanud ja värvanud.
Igal aastal võetakse praktikale mõned entusiastlikud alles alustavad disainitudengid, kellele antakse grupitööna lahendada üks reaalne disainiprojekt, mis tuleb teostada täies mahus alates probleemi olemuse uurimisest (research) kuni reaalse lahenduse valmimiseni (delivery).
Uurimisfaasis kaardistataks ära KÕIK probleemid ning määratakse kindlaks täpsem skoop ehk tööde ulatus, mida on reaalne praktikaperioodi jooksul teostada. Uurimisfaas hõlmab endas klienditoele tulnud pöördumiste läbitöötamist, kliendi-intervjuusid, statistikaga tutvumist ja prototüüpidele kasutajatestide tegemist.
Värskelt praktikaprogrammi läbinud uued töötajad on juba ettevõttesse sisse elanud ja sealseid protsesse tundma õppinud, mis tähendab, et ei ole vaja uut onboardingu protsessi. Iseseisvalt disainiprojekti läbi tegemise tulemuseks on disainerid, kes pööravad ise suurt tähelepanu kasutajauuringutele ja viivad edaspidi suure tõenäosusega ise läbi kasutajakogemuse testimisi, et enda loodud disainidele tagasisidet saada.
Praktikaprogramm koolitab uute disainerite kõrval ka olemasolevat disainitiimi, kes mentordavad praktikante, saades seeläbi õpetamise ja juhtimise kogemust, mis on teadupärast parim viis ise millegi õppimiseks.
Amid Moradganjeh – “…and what will designers do in 2031?”
Konverentsi lõpetas Amidi ettekanne, mida võib kahtlusteta nimetada selle õhtu kõige lennukamaks esitluseks. 2031 on juhuslikult valitud aastaarv mitte ülikauges tulevikus, mille sündmusi on keeruline ja mingis mõttes ka ebavajalik ennustada. Kindel saab olla vaid selles, et seda loome oma tegevusega meie ise.
Tehnoloogia on muutunud assistendi asemel kaaslaseks, mis on niivõrd inimlikustatud ja meie olmesse integreeritud, et ei paista enam silmagi.
Tehisintellekt (AI – Artificial Intelligence) suudab tulevikus vajalikke visuaale etteantud sisendi alusel kiirelt ise luua ja sellega reaalse käsitöö hulka vähendada. See omakorda tähendab, et disaineritelt ei oodata enam niivõrd programmide käsitlemise oskust, kuivõrd just loovat mõtlemist, et genereerida arvutitele täitmiseks ülesandeid.
Tulevikus määrab teenuste edu nende isikupära ja karakter. Selleks, et chatbotiga oleks meeldiv ja huvitav rääkida, tuleb talle luua karakter ja isikupärane vestlusmaneer. Seejuures tuleb hakata teadlikult sisse arvestama vigu ja ebatäiuslikkust, sest inimesed ei ole täiuslikud ja eksivad, seega on inimlikkuse säilitamiseks vajalik mõningad konarused sisse programmeerida ka vestlusrobotisse. Google tehtud Duplex pikib oma kõnesse sisse “mhmh” ja “ummm…” pausitäiteid, mille tulemusel kaob robotlikkus ja vestluspartner ei tajugi enam, et räägib robotiga.
Amid: “You don´t think FOR others, you think TOGETHER with them”
Lõpetuseks
Ettekannete korduvate teemade sünteesil vormus mõttesse selline pilt:
Disaineri rolli muutumine (keskpikas perspektiivis)
Disaineri kõige olulisemaks tööriistaks on empaatiavõime, mille abil uurida ja teha kindlaks, mida toote kasutajad tunnevad ja vajavad, et luua funktsionaalne wow-faktoriga toode. Kasutajate kogemusel tuleb pidevalt hindavat pilku peal hoida ja kuuldud tagasisidet arvesse võtta, sest kui süsteem optimeerib ennast ise, siis on endiselt vaja kõrvale inimmõistust, mis valideeriks, kas valitud suund on õige. Tehniline lahendus muutub tehisintellekti arenedes aina automaatsemaks ja kasutajate tagasiside põhjal iseõppivamaks. Disaineri ülesandeks ei ole enam mitte niivõrd reaalse kasutajaliidese disainimine, kui just tootele sobiva karakteri loomine. See eeldab lisaks visuaalselt mõtlemisele ka tugevat keelevaistu ja arusaamist, kuidas toimib inimpsühholoogia.